mitte küll päris kopsupõletik, aga praegu on ikkagi nii, et teised lapsed on karaokes ja mina lamasklen nohisedes kodus. vähemalt on lõppenud see meelemõistusega riskimine ja konditsioneeri arvelt koonerdamine, eriti arvestades, et nüüdseks on kogu põrandapind inimestega ühtlaselt kaetud.

aga eesti väiksus käib vist pool kaasas. sest iseenesest on juba see juhus, et vanim minu kolmest tädipojast on juba juuni lõpust saadik tokyos. aga see, et ta üleeile õhtul mulle siin tänaval vastu jalutas, on tegelikult siiski üsna ületamatu. tegemist on siiski linnaga, kus wikipedia andmetel elab 12 ja pool miljonit inimest.

eile, kuigi tervis oli juba üsna otsakorral, tegin vapralt kaasa väljasõidu tokyost 140 kilomeetrit põhja nikkosse, kus lubati meile näidata vingeid pühamuid ja jugasid ja metsikuid ahve. nikko osutus üsnagi turistilõksuks ja kus pealegi suleti kõik asjad umbes kell 4 ja ahve ei olnud ühtegi. mistõttu suurimaks elamuseks osutuski sõit mäkke joa juurde. mägi oli ikka väga võimas. ja kui me olime lonely planeti soovitust kuulda võttes üks peatus enne tippujõudmist bussist maha tulnud, et köisraudteega üles sõita ja selgus, et see lõpetas töö tund aega varem ja siis ka veel vihma sadama hakkas (ikka sellist, et ühest tilgast oleks teeklaasi täis saanud), siis ütles kohalik toiduputka müüja, et ma viskan teid hoopiski oma ferrariga üles ära. ja ladus kõik kolm oma hipivolksu.

h