ma ei saa aru, mis värk prantslastel selle elektrikitsipunglusega on. eelmine nädalavahetus kui ma brüsselis korraks hotelli vahetasin, oli kohe tuppa astudes näha, et hotelliomanikud on ilmselt mingist teisest kultuuriruumist -- silma hakkas vähemalt kolm elektrikontakti, hiljem paljastus laua alt veel terve rida. tavalisem on see, et asjade mõistlikuks korralduseks peab vähemalt lugemislambi, halvemal juhul ka minibaari või teleka seinast välja tõmbama. sel nädalal strasbourgis oli kogu elamises konkreetselt kokku 1(üks) kasutuskõlblik pistik. mis tähendas, et telefoni laadides pidi arvuti välja tõmbama, juuste föönitamise ajal telefoni laadida ei saanud ja kuna mul on ju nüüd kaks telefoni, siis oli üldse kõik väga logistiliselt keeruline. tõele au andes oli mu hotellituba muidugi ka umbes sama suur kui mu kohver (jätkates aususe lainel -- kohver oli suur. tshekkinni kaal näitas, et 26,9 kilo). telefone laadisin täna hommikul strasbourg-cdgaulle kiirrongis, kus oli kontakte nagu tatart. aga siin selles kohas, mis kujutab ette, et ta on sas-i laundzh (aga tegelikult on pigem selline 71 ja 72 värava vahele ehitatud soojak) pidin jälle kõik seinad ja nurgatagused läbi käima, et arvutisse elektrit saada. lõpuks leidsin kellegi lapsevankrite ja mähkmekottide tagant kolm hästi varjatud pistikut. teised arvutikasutajad on vist alla andnud.

aga vähemalt on charles de gaulle'i laundzh esimene, mille internett minu blogi pornoks ei pea. prantslased, teadagi, on ju sellistes asjades liberaalsemad ka.

h