kuulutan halva hotelliônne veebruarikuuga lôppeuks. ma tean, et see ei ole päris standardmeetod kurja saatusega vôitlemiseks, aga no nii see asi edasi minna ei saa. hotellidel pole seestpoolt küll mitte midagi viga, aga nende eksperimentaalne asukoht on küll pehmeltöeldes tüütu. vôib lausa öelda, et kui ma eile lôpuks läbimärjana ja kohvri vedamisest surnud ôlavööndiga tuppa jôudsin (kui olin teeleasunus, oli ôues veel päv, kohalejôudmise ajaks igatahes juba kottpime), viisin läbi oma kôige kirglikuma padjatagumise elus -- edaspidiseks teadmiseks, hotell 'gresham belson' ei ole seal, kus hotellibroneerimise leheküljel venere (mille suhtes mul üldiselt pretensioone ei ole) olev kaart väidab teda olevat. ei ole isegi eurokvartartalis ja ma môneti kahtlustan, et see ei ole isegi mitte brüssel enam. eile ôhtul tundus hommikul töölesaamine küll ilma taksota vôimatu, aga pärast seda kui olin tund aega vannis ligunenud, suutsin siiski strateegia välja môelda. inimestega suhtlemisele paneb see siiski paraja pôntsu.

h