kuna, nagu ma juba mainisin, olen oma lugemistega aja hammasrataste vahele jäänud, siis jõudsin alles täna selleni, et rebisin kilest 8.jaanuari new yorkeri ja avastasin sealt väga positiivse üllatusena milan kundera essee "die weltliteratur". eriti positiivse seetõttu, et olin kunagi "olemise talumatu kergusega" umbes poolepeale jõudnud ja edasisest lugemisest loobunud, sest see kuidagi ei istunud mulle. aga antud essee on väga hästi kirjutatud ja väga selge ja huvitava sisuga. see räägib euroopa kirjandusest ja suurtest ja väikestest rahvastest ja sellest, kuidas nemad oma kirjandust näevad ja kuidas teised nende kirjandust näevad (kui üldse näevad) ja laiendab selle kohati ka rahvusvahelistele suhetele üldisemalt. tahtsin seda avastust kohe teistega jagada, mistõttu suur oli minu heameel, kui ma avastasin, et martin kala on selle eesti keelde tõlkinud ja päevaleht on selle eestikeelsena internetti pannud.

h