põhimõtselt, kui keegi oleks mult hommikul küsinud, et kuidas siis sünnipäev või nii, siis ma oleks ilmselt vastanud, et see pole miskit, millest koju kirjutada. sest ma ärkasin üles, jube väsinud ja tülpinud (mida üks õige töönädal inimesega peabki ju tegema, eksole), silmitsi asjaoluga, et kohe peab kõigi kohvritega brüsseli metroosse ronima, sealtsamast rogieri jaamast, kus mind eelmisel hommikul juba sellel aastal rekordiliselt kolmandat korda ahistatud oldi (väike comboveri ja hallide vuntsidega onkel seekord, kes täiesti juhuslikult samas kohas rongi vahetas, kus mina ja sama juhuslikult minuga ka pärast vahetust samasse vagunisse sattus jne.).

aga olles õhtu lõpetuseks jõudnud siiski oma hotellituppa pariisis, pärast meeldivat õhtusööki ja poolt pudelit veini nurgapealses itaalia söögikohas (kus oli väga hea figuuriga naisteenindaja ja vuntsidega hindu meesteenindaja), on meeleolu nagu ikkagi niimõnegi kraadi võrra paranenud. kui homme ilma ka peaks, siis ehk saaks isegi esmaspäeva lõunast rahulikul meelel brüsselis tööpostile naasta. metroojaamast väljudes nägime isegi eiffeli tipu juba ära, nii et sellesmõttes on linnuke kirjas.

bonnüitt teilegi,

h