koosoleku lõpetuseks teatas kaks päeva väga sakslane olnud eesistuja õela muigega, et mina jään nädalavahetuseks brüsselisse, aga teie, sakkerid, vaadake ise, kuidas koju saate, sest brüsseli lennuvälja tuletõrjebrigaad streigib hommikust saati ja suurt miskit sealt õhku ei tõuse. ja mina mõtlesin, et ongi ju ainult aus, et see ainumas kord, kui ma olen otsustanud kohe viimase tööpäeva õhtul tallinnasse tagasi lennata, mitte järgmisel päeval rahulikult läbi kopenhageni või stockholmi nagu tavaliselt, leiab aset kõikehõlmav lennuhalvatus. passisin siis nõukogu tõlkide puhkeruumis paar tundi, kõik sebisid ringi ja üritasid teada saada, kas nad peavad tagasi oma hotellidesse minema ja manguma, et neid veel üks öö seal peetaks. üks soome tõlk nentis ka ohkega, et kui kümme aastat tagasi vabakutselisena alustades tundus millegipärast väga oluline samal päeval koju saada, siis nüüd on ootused märgatavalt alanenud ja rõõmu põhjustab juba see, kui üldse koju saab. läti poiss otsustas maandada oma riskid ja rongiga amsterdami põrutada, et siis sealt õhtul riiga saada. niipalju siis 21.sajandist ja kahanevast maailmast. streigiga saadi õnneks kella viieks siiski ühele poole. terve lennuväli oli risti-rästi täis lennukeid, mis päev otsa kusagile ei olnud saanud. tallinna lennuk hilines siiski ainult tunni, mis estonian airi jaoks on täiesti normaalne ka täiesti normaalsel päeval.

h