nädalavahetusel on brüsselis olla ikka täitsa teine tera. kasvõi juba sellepärast, et olen olnud sunnitud silmitsi seisma kahe varem varjatuks jäänud asjaoluga -- et brüssel ei piirdu ainult suurte kivist majadega ja hotellipersonali päevaste toimetustega. tsiviilisiku elu algas tegelikult juba eile pärast tööd, kui kohalikus pesumajas nädalajagu musta pesu masinasse ladusin. roosad stringid on nüüd sinised, kogu muu kraam tuli samas värvivalikus välja, milles sisse läinud oli.

tänane päev algas põhimõtteliselt sellega, et mulle trügis tuppa ilus mees. ja siinkohal ei räägi ma mitte timothy dalyst, kelle etteastet 'grey anatoomia' spinn-offis ma kohe hommikuseks maiuspalaks nautisin, vaid mehest, kes tahtis tingimata ära vahetada minu toaukse sisemise poole külge kinnitatud tahvlit selle kohta, mida peab tulekahju korral ette võtma. kuna hotellis elades tegelikult kaob ära igasugune motivatsioon mingisugustki korda pidada (sest nii kui sa majast lahkud, teevad toateenindajad nagunii su ööpesust sulle padja peale lipsu), siis pidin suurte pühkivate liigutustega eile puhtaks pestud pesu teise voodi pealt kokku tõmbama. õnneks olin mehe saabumise ajaks juba dushi all käinud ja riided selga pannud.

kruvimise kõrvalt küsis mees, et kas mulle ei meeldi brüssel või et miks ma päikselisel päeval toas konutan. seda küsis ka, et kust ma pärit ja siis täpsustavalt, et "estonia, that's next to russia, right?" ma olen siin juba seekordsest tulekust saadik mõelnud, et kas kõik, kes siin teavad või teada saavad, et ma olen eestlane, mõtlevad, et ahhaa, sealt väiksest natsiriigist, aga ilusal mehel ei süttinud küll mingit pirni peakohal. kui plaat oli ukse peale kruvitud, läks ilus mees ära ja järgmisena, umbes kümme minutit hiljem, murdis sisse koristaja, ehmatas mind nähes ja pani tagurpidi välja. mille peale koputas ilus mees jälle uksele ja ütles, et koristaja tahab vist teada, et ega mul tingimata ei oleks vaja, et mu ööpesust padja peale lips tehakse. (tegelikult lihtsalt teavitas, et nüüd on minu üks ja ainus võimalus tuba täna korda saada). avaldasin soovi käterättide vahetuse järele, misjärel ilus mees ütles seda koristajale eglaselt ja ilmekalt nagu väiksele lapsele prantsuskeeles ja mulle vabandavalt, et koristaja on venelane ja ei saa ilmselt ühestki keelest suurt midagi aru. koristaja olekust tol hetkel võis igatahes välja lugeda, et saab kõigest suurepäraselt aru ja ilusa mehe ilu teda ei peta. natuke aega hiljem saabus käterättidega, küsis mu käest, et kas ma oskan vene keelt (ma ei mäleta, mis keeles ta seda küsis) ja kui ma vastasin, et nemnooshka, siis edaspidi esitas mulle kas-küsimusi (noh, näiteks, et kas ma olen tallinnast. ja et tema on moskvast). ja isegi temal polnud sooja ega külma sellest, et ma ilmselt väike fashist olen.

pärast läksin ikkagi välja. ma ei teadnud isegi, et kas poed on lahti või nii (arvestades, et nädala sees pannakse nad sellisel ajal kinni, et ükski töölkäiv inimene ei saa küll kuidagi sinna jõuda, võis siiski oletada, et on). 1.mail olid küll kõikidele poodidele metallkardinad ette tõmmatud. välja arvatud alimentationid, araablaste nurgapoed (mis ilmselt nii siin kui prantsusmaal mingi eriklausli alla käivad). ostlemise tänaval oli muidugi miljard inimest, kellega õlatunnet saavutada, aga kõik vajaliku sain siiski välja võideldud.

koju tulles ostsin poest karbitäie maasikaid. ilus mees seisis hotelli kõrval tänavanurgal ja üritas otsustada, kas minna üle tänava hiinakasse sööma või mitte. mind nähes saatis mu siiski galantselt ukseni.

h