kôige nilbemat tüüpi programm on kindasti selline, mis suunab mind poole neljast viieni alde fraktsiooni ja siis üheksast poole üheteistkümneni imco komisjoni, mis tâhendab seda, et ma pean siin terve ôhtupooliku passima. olukorda eksasbereerib veelgi see kôikehôlmav uni, millega kogu selle ajaperioodi vältel vôidelda tuleb. olen täiesti pretsedenditult juba läbi lugenud terve guardiani, jalutanud paar kilomeetrit maja ühest otsast teise ja arutanud erinevate vastutulevate kolleegidega möödaminnes, kuidas saatus on minu vastu erakordselt ôel, aga mingi erilist hôlpu sellest kôigest olnud ei ole.

mistôttu haarasin puhvetist ühe kokalaidi ja tulin vaatama, mis internetil mulle pakkuda on. ajalehelugemisest oli vähemalt niipalju kasu, et tutvustas mulle lehekülge passiveaggressivenotes.com. sealne link omakorda meenutas, et this american life 'i saab ju ka internetis kuulata. pealkiri ei ole ehk kôige lootustandvam, aga sellest ei tohiks lasta ennast heidutada. tegemist on national public radio saatega, mis igal nädalal vôtab üles mingi teema (näiteks "music lessons" vôi "testosterone" vôi "it's never over") ja räägib siis kolm-neli sellega seotud lugu. mônikord räägivad korrespondendid lugusid omaenda elust, mônikord on leitud keegi igapäevainimene, kes oma loo räägib. hästi lihtne ja inimlik, mônikord naljakas, mônikord môtlemapanev. näitab, et vähemalt see hea külg on ameerikal küll, et seal on kôik vôimalik -- kôigi vôimalike teemade puhul on vôimalik leida inimesi, kellel sellega ühest vôi teisest küljest isiklik kokkupuude on olnud.

h