mõnikord on nii, et kuulad, mis juttu endal suust välja tuleb ja ei suuda seda uskuda. ega millegipärast ka peatada selle sealt väljumist. pärast on tunne, et peaks keelt liivapaberiga hõõruma või midagi. võimalik muidugi, et tegemist on kutsehaigusega (mistõttu peaks ehk taotlema, et euroopa instutsioonid hädavajaliku ekstensiivse teraapia kinni maksaksid).

sest, täiesti mõistetavatel pôhjustel detailidesse laskumata, siin on mõningaid teemasid, mis on juba igiammu kaigastega surnuks klohmitud ja mis seetõttu peaksid teenitult oma viimast und magama. aga millegipärast sikutatakse laibad iga natukese tagant jälle välja, et neile meelerahustuseks veel paar obadust panna, mis paratamatult lõppeb sellega, et roiskund maitse on suus ja süda natuke paha.

ja kuna see kõik on ammu juba teada, siis peaks vähemalt ise olema niipalju tark ja tubli, et ei hakka esimesel võimalusel antud juhtumite uusi pöördeid ja nüansse jälle teemaks võtma, mistõttu keegi ei saanuks olla rohkem üllatunud kui mina, kuuldes mind ennast seda eile tegemas. kui see ei oleks olukorrale veel absurdsust ja mõttetut draamat lisanud, oleksin ilmselt omaenda jutu peale ka hukkamõistvalt silmi pööritanud. pärast, täiesti oodatult, ei olnud hea olla.

võimalik muidugi, et kuu aega kodutust on röövinud minult adekvaatsuse ja kriitilise mõtlemise, mistõttu ei oska ennast enam sotsiaalsetes situatsioonides korrektselt üleval pidada. elu, kui selline, on üldse kuidagi leebelt teoreetiline viimasel ajal. millisel juhul on hea, et homme, jumala ja prantsuse transpordiametiühingute heast tahtest, siiski koju saab. rong pariisi väljub hommikul kell 5.43, mis on iseenesest niivõrd absurdne kellaaeg, et selle kohta ei oska isegi mingit seisukohta võtta.

h