mina ei tea muidugi normaalsetest tööaegadest midagi, mistõttu võib-olla ei olegi ma õige inimene antud teemal sõna võtma, aga olles näinud nüüd, kuidas kolmepäevased nädalalõpud tööinimestele mõjuvad, kipun ma arvama, et seitsmepäevane nädalaüksus on vale. sest ma saan aru küll, et 4+3 nädal oleks lootusetult ebaefektiivne, aga näiteks 5+3?

pärast seda kui ma esmaspäeval endale otsustavalt kargu alla ajasin, leidis järgnevate päevade jooksul aset täielik sündmustevikerkaar, mis sisaldas lõunaid ja õhtusööke suuremate ja väiksemate seltskondadega kodudes ja restoranides, kino ja ööklubi ja jälle kino. ja tüünet pühapäeva, mil inimesed, kellega ma koos olin vaatasid läbi päikseprillide päikest ja ei suutnudki nagu uskuda, et homme juba jälle...

minul endal muidugi oli pärast seda veel siiski paar lebopäeva varuks. solidaarsusest teistega võtsin eile ette üsna korraliku suurpuhastuse. õhtul, südamlikult ja kompleksivabalt kraaklevas seltskonnas pidin siis painutama inimese mõistust selle ümber, et ei, ma ei ole lapsega kodus ja ei, mul ei ole rikast meest (mistõttu pean ise rikas olema...), elu on lihtsalt selline. minu oma siis.

aga head ja paremad sõbrad on mulle jällegi, oma positiivse ja negatiivse eeskujuga, õpetanud, et inimsuhete vikerkaar on kirju. alati on oht teine inimene enda jaoks nagu kusagile lahtrisse kinni mõelda, andmata endale aru, et mõnes nüansis järele andes võiks teie suhe olla hoopis rikkam. võib-olla mitte nii monumentaalne, kõikehõlmav ja ajalugu loov nagu oleks algselt oodanud, aga siiski väga palju anda. isegi kui see väljendub ainult kogumuse näol.

brüssel lõhnab nii, nagu ma oleksin siin juba aasta aega käinud. varsti olengi.

h