eriti vinge oleks muidugi olnud, kui me oleks oma väljamõeldud teglaskujudest suutnud ka kinni pidada, aga pärisgolfisoomlaste juuresolekul lõime siiski araks. aidanud oleks muidugi ka see, kui me oleksime asja enne veidi paremini fikseerinud. lõpuks niitvälja golfiklubist lahkudes saime dialoogi vähemalt niipalju paika, et me ei pea ise soomlased olema, soomlased võivad olla lihtsalt meie abikaasad timo ja pekka (ja me ei pea ka ise golfibuffid olema, vaid abikaasad võivad olla, me saame samal ajal lastega ratsutamas käia). ja soomest olemine sai aktuaalseks üldsegi sellepärast, et rõudtripp sai ette võetud kadri soome numbrimärgiga autoga.

a muidu läks sellesmõttes hästi, et üritus oli meeldivalt spontaanne; et kuigi viadukti alt jäi pärnu maanteele keeramata, siis sai sinna ka üle rahumäe ja nõmme; et laagri bensukast sai nii "naistelehte" kui ajakirja "naised" (see, kus oli tanel padar kaane peal täitis oma eesmärki ikka paremini, sest inga raitari südamlik lugu tublist naisest maire aunastest oli antud ettevõtmise jaoks siiski veidi liig); et keilas siiski leidus üks kohvik. sellesmõttes läks muidugi kehvasti, et söögiasutuses "hole in one" unustasin jälle öelda, et tilli pealt võivad kokku hoida, mistõttu sain esimesed hetked oma kanaprae seltsis veeta kahvliga kraapeliigutusi tehes. määrasin kadri oma tilliga võitlemise eriesindajaks (või õigemini pole tegemist niivõrd võitlusega kuivõrd ameeriklaste poolt külma sõja ajal ära proovitud ohjeldamispoliitikaga, vt.trumani doktriin), kes mulle meelde tuletaks, et söögikohtadel on kombeks tilliga lahkesti ümber käia.

h