täna saab 62 aastat sellest päevast, kui jaapan teises maailmasõjas alla andis. selle puhul on ilm lükanud sisse veel ühe, varem täiesti tundmatu käigu. ja noh, kui meie oma maikades ja plätudes veel kuidagi vastu peame (kuigi, ausalt, surm oli täna ikka paar korda silme ees), siis kuidas see raskelt relvastatud märulipolitsei vastu pidas, on täiesti müstika.

käisime hommikul yasukuni pühamus. see on pühendatud kõigile jaapani eest hukkunutele, mis iseenesest, eksole, on üsna kaunis viis neid inimesi meeles pidada. kahjuks on sinna aga maetud ka 12 inimest, kes pärast teist maailmasõda, vist postuumselt, inimsusevastaste kuritegude eest süüdi mõisteti. mistõttu iga aasta 15.augustil muutub kogu see paik eriti vastuoluliseks. sest oma minevikutaaga ja identiteediga on jaapanlased sama hädas kui sakslased.

märulipolitsei oli juba metroojaamas strateegiliselt paigutunud. tavalised korravalvurid juhatasid rahvahulki korrapärastes ridades jaamast välja ja sisse. kohe trepimademelt algas lendlehejaotajate spaleer, kusjuures vaheldumisi olid paigutunud need, kes arvasid, et jaapan ei peaks oma ajalugu enam häbenema ja need, kes arvasid, et jaapan peaks jätkuvat alandlikkust üles näitama ja hoiduma kõigest sellisest, mis näiks õigustavat või välja vabandavat teise maailmasõja aegset tegevust (nagu seda näiteks võiks olla peaministri visiit pühamusse -- tegu, millega toonane peaminister yunichiro koizumi eelmisel aastal hakkama sai, põhjustades sellega põhimõtteliselt kogu ida-aasias diplomaatilise intsidendi. koizumi, muide, olla seal olnud ka täna hommikul, aga nüüd mitte enam peaministrina).

pühamule lähenedes oli veel näha märulipolitseinike grupeeringuid, keegi röökis midagi vihaselt ruuporisse ja järsku oli meie selja taga kuulda marssimist. ümber pöörates selgus, et marssijateks on rühm mustas militaristlikus rõivastuses mehi, kes lehvitasid nii praegust kui vana jaapani lippu. läbi rahvahulkade teed pühamule lähemale rajades võis näha veel kuut või seitset erinevat tüüpi paramilitaristlikku vormirõivast, keegi laulis kusagil vanu jaapani sõdurilaule jne. kõike seda saatis tappev palavus, mis meie seltskonnaga igatahes üksnull tegi (jim näiteks kurtis midagi selle kohta, kuidas ta prillid näole veel rohkem kuumust peegeldavad), nii et põgenesime tagasi jahedasse rongi.

ilmselt on mingi ajani okei kanaliseerida kogu oma energia majandusarengusse ja tehnoloogilistesse uuendustesse ja see, mis sealt veel üle jääb karaokesse ja religiooni, aga selline rahvuslik surutis ja 50-aastane guilt trip on nagu tiksuv aegreleega pomm (kuidagi tore oli vaadata, kuidas sakslased eelmine suvi oma jalkameeskonna näol enda rahvuslikule uhkusele lõpuks suht eluterve väljundi leidsid). täna yasukunis küll kõik mulksus ja mulises. loomulikult ei saa keegi inimestelt mäletusi ära võtta. aga ilmselt selles ongi probleem.

h