uued kohustused avavad uusi silmapiire. täna käisin näiteks esimest korda elus tü multimeediakeskuses, kuigi viimased neli aastat või nii (võib-olla mitte nii palju, aegade alguses oli seal vist avatud ülikool vms) on märkimisväärne osa päevast nende peal elatud. lõpuks jõuab asi ilmselt isegi nii kaugele, et ma päris iseseisvalt tellin tü raamatukogus mõne raamatu. seni olen kiire pilgu peale visanud nende kastikeste süsteemile (punane ?, sinine ?) ja täiesti sujuvalt avariiuli raamatutega hakkama saanud. kui tekib kihk midagi tellida, olen läinud rahvusraamatukokku. seal on selleks tädid.


aga euroteaduskonna raamatukogus tuli hellus hinge, sest ilmselt kasvavad inimesed nende kurjade raamatukogutädide külge. see tumeda peaga tädi, kelle jutule esimesed paar aastat minna ei julgenud (ammugi veel siis, kui mõni kompendium päeva või paar üle aja kätte oli jäänud) on mul küll igatahes nüüdseks ümber väikese sõrme keeratud. kuulub sellesse saksa keele generatsiooni, hea et minuga koos sinna sattunud erasmus-üliõpilane sealsest kultuuriruumist juhtus olema.


h