jalutasin just koju ja mulle tuli meelde, miks ma, kuigi ma nii väga püüan, ei suuda sügist vihata. sadas vihma, sellist väga õrna, mida ei näe, aga tunneb näol. ja ripsmetesse tekivad teemantid, mis tänavavalgustust igas suunas laiali peegeldavad. jah, pole midagi parata, isegi sügis on ilus. mis sest, et igal aastal on mul tunne nagu sureks tükike minust koos loodusega.


mingi pereheitmise hooaeg on kätte jõudnud, just nagu näitamaks inimestele, et hoolimata kõigist headest püüdlustest, mõnikord pole lihtsalt küllalt. mõnikord pole küllalt armastust ja mõnikord pole armastusest küllalt.


h