ma elan üsna mõttetut elu, enamasti siin, selles üsna kenas, aga jahedas mäepealses korteris. käin natuke koolis, see ei ole eriline pingutus, eriline erutus ka mitte. teen veel seda ja teist, mis mulle endale rahuldust pakub, aga suures plaanis siiski oluliselt edasiviiv ei ole. viimasel ajal saan mobiilisõnumeid inimestelt, keda ähvardab murdepunkt elus ja inimestelt, kes on saanud võimaluse ennast lahti rebida, kasvõi hetkeks, aga siiski. kõik mu sõbrad on kusagil mujal. ja ma muidugi tean, et minu jaoks pole ammugi kõik möödas, aga sellest on praegu vähe abi. sest ma olen mõneks ajaks natuke nagu omaenda elus lõksus.


abi võiks ju olla sellistest asjadest:


"isegi siis, kui sa minust tõepoolest vanem oleks, ja kasvõi 15 aastat, läheneksin ma sulle esimesel võimalusel. kusjuures vituaalis ma seda juba teen."


väikesed üllatused lisavad elule vürtsi jne. aga tegelikult on sellest muidugi nutuselt vähe. sest just praegu tuli mulle meelde, mis tunne on kellegi käte vahel magama jääda.


vabandust selle nostalgilis-romantilise vahelpõike pärast. küllap saan varsti terveks.


h