eile õhtul väljas pillas itaalia tüdruk alicia kommentaari selle kohta, kuidas ta siin mitte ühegi itaallasega ei suhtle. sest mingil müstilisel põhjusel muutuvad kõik itaallased riigist välja saades sellisteks eriti stereotüüpseteks ja agressiivseteks. et tegelikult ta võib kinnitada, et itaalias elavad täiesti normaalsed inimesed, sellised nagu igal pool mujal. aga nii kui riigist välja saavad, oleks neile nagu italiano otsaette kirjutatud.


eks ta mingil määral ole vist samamoodi kõigi rahvustega. kodus hajuvad vist need rahvuslikud eripärad kuidagi ära. et sa ei saa ennast defineerida ainult selleläbi, et sa oled eestlane või soomlane või itaallane või whatever. aga kodust äratulles lööb kohe välja selline alalhoiuinstikt, mis sunnib eriti rahvuslikult käituma. ja sellest tegelikult piisab ka, et selles laialivalguvas seltskonnas endale mingi nish leida, mingi identiteet. ja paljudel on selle järgi ikkagi vajadus. see kehtib eriti pikemaks ajaks ära tulnute kohta.


sest nendes, kes puhkama on läinud, paljastub ilmselt see, kuidas vastavast rahvusest inimesed lõõgastuvad. soomlased ei ole ju ka kõik mingid rõvedad ringijõurajad (sellekohta tegi sandro tähelepaneku kui me reede öösel läbi metsa koju jalutasime -- kuidas soomlased ennast nädalavahetustel meeletu kiirusega täiesti lampi joovad (joomine pole nende jaoks kuidagi naudinguga seotud, see on nagu mingi kinnisideeline eesmärgini jõudmine) ja siis ringi räuskavad ja keset tänavat magavad ja kusevad jne., aga nädala sees on kõik eriti sirged ja korralikud kontorirotid, viksid ja viisakad).


ilmselt sellest ka selline eriti ere eestlaslikkus reede õhtul saunas. too hetk tundus, et võib-olla sellepärast tundub nii puhas ja ehe, et pole juba kaks kuud mitte midagi taolist kogenud. aga ilmselt lõi sellises rahvuskaaslaste konsentratsioonis ikka mingi vendlus välja, mis sundis karjainstiktina kuidagi spetsiifilist moodi olema. või ma ei tea...


h