millegipärast on blogimine kodumaal kuidagi takistatud. et ei suuda kuidagi kõiki neid vapustavaid ideid, mida ma oma lugejaskonnaga jagada tahaks, näppudest välja manada. mitte, et oleks siis tuhandeid muid asju teha, mille tõttu ma blogimiseni ei jõuaks või midagi. eile näiteks ärkasin kell pool kaks ja veetsin ülejäänud päeva voodis raamatuid lugedes ja kududes. just selleks oligi vaja koju tulla. seda ma ju helsinkis ei saagi teha.


igatahes, olen nüüd tartus. kaks tundi tapvalt palavas bussis (taisto ilmselt rikkus kõiki kiirusepiiranguid) ja olingi rõõmsalt lögases "väikeses puust linnas" (tsiteerin kadrit, kes viibib hoobilt surmava aasia kopsupõletiku epitsentris). osalt muidugi heal, osalt aga nukral meelel peab siingi nentima, et miski pole muutunud. kuigi eesootavatel inimestel tundub kohati olevat selline mulje, et ma ei oska endaga siin enam midagi peale hakata, kipuvad kõik mulle linnatuuri tegema või miskit. tegelikult on kaks kuud ju üldises ajaarvamises köha.


muidu olen igal pool käinud. laupäeval käisin vanalinnastuudios kurikuulsat "bent" etendust vaatamas, kus võigemast (näpp tõrgub seda nime siia trükkimast, arvestades kui teenimatult palju kordi pärast tema eelmist mainimist tema nime googli-otsinguga siia lehele jõuti) ja malmsten moodustasid veetleva, ehk küll natuke ebavõrdse homopaari, keegi ihualasti tantsuagentuuri poiss laval ringi tilbendas ja tagumikku sügas ning malmsten ja vaarik said hakkama millegagi, mida üks kallis kursavend nimetaks ilmselt "seksiks läbi avaruste". teema iseenesest muidugi üsna tõsine -- natside vangilaagrid ja ülemõistuslikud moodused sinna sattuda ja oskus seal ellu jääda ka inimeseks jäädes. aga etendus ise jäi minu jaoks natuke pealiskaudseks, natuke liiga pildiseeriaks. soovimata riivata kellegi tundeid, natuke jäi mulje, et see, et oli avameelselt juttu homodest, pidi talle juba mingi sügava sisu tagama.


täna sattusin mingi pidurdamatu sündmuste ahela tagajärjel sellele eysi asjale, kus olid ilmar raag ja kiur aarma. muidugi võis see tuleneda sellest, et ma istusin kusagil väga taga ja mu toolil polnud seljatuge jne., aga ma ei tundnud nagu ma oleks asjast palju mõnu saanud. võib-olla sellepärast, et ma ei kuulnud ettekandjate suust midagi põrutavalt uut. küll olid nad hakkama saanud julgustükiga tõmmata kazaa kaudu meile piraatluse võimaluste demonstreerimiseks üdini piraat 'matrixi' järje treiler. ja hellega jõudsime järeldusele, et 'lotr' ja 'matrix' on sisult tegelt täpselt ühesugused.


ja üldiselt väga ei nuta selle üle, et moravius ei ole päris. või et see narkosõltuvusega pliks ei ole, väga tõenäoliselt. tegelikult tunnen ma ju nagunii ainult käputäit nendest blogijatest, kelle lehele ma aeg-ajalt, ikka ja jälle satun. ja kui ma ütlen, et kellelgi on hea blog või midagi, siis ei hinda ma ju ometi selle inimese elu (parimate elude premeerimisega tegeleb ju ikka selts...), vaid ikka kirjutamisoskust. kalmer kirjutas näiteks minuarust kunagi ühe väga pika ja põneva jutu oma läbisaamisest riidepuuga.


homme jälle päev, täis päikest. või siis mitte. eks hommikul selgub.


h