üle tüki aja üks üritus, mis piirnes masendavalt kodusega. selline loom nagu heyy korraldas vastlaliuglemise kaisanieme pargis ja hilisema sauna uues üliõpilasmajas. heyy on niisiis helsinki eesti üliõpilaste ühendus. inimesed olid äärmiselt eestlaslikud ja sellist eestlaslikkuse (mitte segamini ajada eestlusega) pitserit kandis ka kogu üritus. väike õlu, väike jauramine, kõik värk rahulik. polnud vaja muret tunda kellegi temperamendi pärast, ülemäära ei pandud rõhku oma välimusele, toidule jne. kõik oskasid ennast saunas üleval pidada. enam-vähem. nüüd võib jälle südamerahuga rahvusvahelise elu juurde naasta. kui mulle ainult pool aastat antud on, siis ei viitsikski seda eestlastega semmides mööda saata.


inimesi oli umbes kakskendkond. ajutisemate siinolijatega sai kiirelt kohe seda tavalist eestlaste "ma-tunnen-keda-sa-tunned" mängu mängida. mis tavaliselt algab küsimusega, kus koolis sa käid/käisid ja ülejäänu tuleb juba riburadapidi järele. sest vähe sellest, et selgus, et mingi kõva veerand seltskonnast oli erinevatel aegadel reaalkooli lõpetanud, aga ülejäänud tundsid ka inimesi, kes on reaalkooli lõpetanud jne. need, kes julgelt teatasid, et on soomes mingi kümme aastat olnud, jäid sellest mängust välja.


tõestamaks maailma teatavat piiratust, oli seal ka inimesi, keda ma varasemast ajast teadsin. tüs avalikku haldust õppiv rait näiteks, on siin mingi hy osakunta stipendiaadina. arhitekt nimega tarmo oli ka vägaväga tuttava näoga, aga see, kust ma teda tunnen, jäigi lõpuni müstikaks mulle. aga siis seal olid mingid kaks naljakat lühikest kasvu tüüpi, kelle juures oli valesti kas siis ainult see, et nad eesti keelt rääkisid või siis kõik muu välja arvatud see.


pärast oli sandro sama poole kahese rongi peal, millega ma koju tulin ja ma ei pidanudki üksi läbi metsa jalutama. peale selle selgus, et sandro on veel palju toredam, kui ma enne arvasin (eelarvamused itaallaste suhtes). õpetasin talle oma korterikaaslaste nimesid.


h