ilmselt olen andnud endast kahel viimasel päeval parima, et sulanduda keskmise vahetusüliõpilasena vastavasse kohalikku ellu. pean häbiga tunnistama, et mõningane osa sisseammutatud ebaadekvaatsusest on siiani säilinud.


eile pidasin omaenda sünnipäeva. peo ametlik alus kell 8. kui kella üheksaks olid näole andnud ainult mõned üksikud, olin juba täitsa veendunud, et kõik vihkavad mind (seda, et nicolas ise peo kohta küsima oli tulnud, ei osanud ma kuidagi seletada). veel veerand tundi ja selgus, et ma ei olnudki inimestele kohaletuleku aega andnud. kõik istusid kõrvalkorteris ja ootasid minu märguannet. juba mõnda aega. mõne hetkega oli korter rahvast pungil täis. viimane külaline (marja-liisa) lahkus täna hommikul kell 10. lars ja mirjam läksid poole kolme ajal öösel. sellele eelnevalt olime rääkinud väga mitmest seisukohast erinevatest kultuuridest ja maailmanägemustest


täna käisin mingi belglase sünnipäeval, kellest ma varem ainult kaks korda kuulnud olin. young eun tunneb selle tüübi jaapanlasest tüdrukut. lõppkokkuvõttes oli oluliselt lõbusam kui ma enne lootagi oskasin. rääkisin juttu kolme tüübiga ja kõik nad olid omamoodi kummalised. üks oli keegi väitleja lõuna aafrikast, kes oli just tartus mingitel võistlustel käinud. siis oli üks tüüp togost, kes on soomes 11 aastat elanud, õppis siin kõigepealt asja nimega tropical forestry(eksole, helsinki kostub sellise asja jaoks täiuslik koht) ja praegu on bussijuht. ja kolmas oli mingi prantslane, siuke musta pika patsiga ja etnilise mustriga vestiga. nägin teda esmaspäeva õhtul helsinki laevas (kui laev hakkas sadamasse jõudma, oli mul umbes veerand tundi, mille jooksul sai väljamineku ukse juures trepi peal istuda ja inimesi jälgida -- peale magamise üks maailma paremaid tegevusi). passis mind terve õhtu ja siis lõpuks istus kõrvaltoolile ja kukkus rääkima. sellest, kuidas ta tihti tallinnas käib, sest üürib kuninga tänaval mingeid kortereid välja. ja sellest, kuidas ta tunneb kõiki johansoni-ööbikuid ja nendega kontserttuuridel kaasas käis ja korteriläbudel. ja peale selle veel tiit kikast ja ma ei tea keda.


veidi enne ühte jalutasime bussipeatusesse. tabloo ees seisis mingi ebamäärane kamp ja järsku ütles üks neist siukse madala jõmmihäälega "i know these girls!" vaatasin sinnapoole ja selgus, et tegemist on eile õhtul minu sünnipäeval olnud seltskonnaga. jõmmi osas lars. olid kusagil espoos mingil üritusel käinud. täitsime seitsme peale kogu bussi tagaosa ja rääkisime valju häälega lolli juttu.


ja nüüd ongi nii. et ungari-mirjamis on selgunud mingid natrsissismi tendentsid (ilmselt varem ei kujutanud yours truly talle mingit ohtu, aga nüüd saan ma larsiga hästi läbi ja seda ometi ei saa lubada, et keegi teine oleks kellegagi parem sõber kui tema). ja tüüp, kes mulle võiks meeldida, on loomulikult kodus mingis eriti tõsises suhtes (tegelikult peaks kindlad suhted vahetusüliõpilaste jaoks ebaseaduslikud olema), nii et ma ei hakka sinna üldse minemagi. ja muidu on kuidagi eriti toredaks läinud siin viimasel ajal. ilmselt põhjala kevade virgutavad mõjud.


Antonio Carlos Jobim & Elis Regina "Aguas de Marco"


h