elu on minusse viimasel ajal üsna sõbralikult suhtunud. mulle tundub. vähemalt ei tule praegu viimastest päevadest mingit jama meelde. raha on ainult kole palju läinud. aga muidu on hea.


tampere oli hea, vahelduse mõttes. kuigi tegelikult peaks meie kliimavöötmes praegusel aastaajal igasuguse turismi ära keelama. või vähemalt sellise, mis eeldab vähemalt soovi välisobjektidega tutvuda. selles mõttes, et seksituristidel või alkoturistidel pole ilmselt väga palju vahet, et ilm on pidevalt saast ja märg ja lögane, aga kõigi teiste jaoks rikub see igatahes kõikvõimalikud esmamuljed. kui sa muidugi ei ole naabripoiss luke, leedsi linnast inglismaalt. kes saabus täna tagasi erasmus student networki korraldatud venemaareisilt, mis oli, isikliku külje pealt, ületanud kõik tema ootused ja pannud teda kogu maailma ja kõiki inimesi, elust rääkimata, armastama. sadas sisse ja rääkis, kuidas ta oli käinud maailma parima punkbämdi, nimega dead kennedys, kontserdil, saanud seal koos bändiga lavale, pärast lava taha, teinud nendega intervjuu ja siis kohanud ka oma unelmate tüdrukut, kellega oli kogu järgneva päeva koos veetnud. suudles natuke põrandat ja kallistas kõiki.


ja eile oli hea, sest ma magasin väga kaua ja siis õhtul tulid kärt ja liisi. tõid mulle veini ja kaarini saadetud shokolaadi. suutsin tekitada kaks magamisaset, ilma, et oleks pidanud voodit rõdu pealt sisse tooma. ajasin küll kell pool üks üles sandro, palvega, mille mõttest ta ilmselt kunagi lõpuni aru ei saanud (could i borrow a pillow from your couch?).


tänaseks oli küll pesupesemise aeg kinni pandud, aga magasin selle südamerahuga maha. linnas petsime soome võimudelt ja helsinki üliõpilasvalitsuselt osavalt välja kolm tudengilõunat ja siis saime kokku triinuga. lõpuks ometi sain kohvikus kakaod juua. ilm läks õues jätkuvalt saastamaks, kui me kohvikust väljusime, et minna masohhismimissioonile. akateemisesse kirjakauppasse. enesepiinamise grand prix tuleb ilmselt omistada kärdile. õhtul järjekordne riskimäng.


h