mulle tundub, et ma pole kunagi niimitmete erinevate inimestega nii paljust rääkinud kui seekord. sealjuures ehk ainult puudutades asju, mis tihtipeale jutuajamised ainukordseteks muudavad. lihtsalt, järsku on lisandunud nii palju inimesi kellega rääkida. ja kui mulle juba võimalus antakse, siis loomulikult räägin ma liiga palju, räägin teadja näoga asjadest, millest ma väga tõenoliselt üldsegi piisavalt palju ei tea.


ja üldse on kuidagi naljakas, kuidas aeg vingerpussi mängib. et inimene, kes täpselt kaks aastat tagasi lahkus mu sünnipäevalt noormehega, kellesse ma armunud olin, on nüüd mu hea sõber. ja et kõige lähedasemadki inimsuhted käivad paratamatult tõusude ja mõõnadega, mis mõlemad võivad olla silmapiiri avardavad. et on olemas keegi, kes mind rohkem mõistab kui keegi teine seda kunagi teinud on ja et ta on teisel pool maakera ja juba mõnda aega on mul terav tunne, et ma ei ulatu temani. et ma võin küll iseendale selja keerata, aga ennast maha raputada ei õnnestu mul kunagi.


minu tolerants on teinud kannapöörde. ma mõistan nüüd, et inimesed võivad olla minust erinevad ja see ei pruugi minu suhtele nendega halvasti mõjuda. ja samas olen ma hakanud laskma mingitel inimestel endale mitte meeldida. kas see tähendab et ma olen minetanud ennast ümbritseva vastu oma sisseharjunud ükskõiksuse? (jajah, kohati mulle tegelikult tundub, et tolerants ongi ükskõiksus).


igatahes istun ma homme õhtul laeva peale ja sõidan tagasi soome. on olnud üsna hea, aga jooksu pealt ei pea ju süvenema. ma kipun arvama, et just süvenemine oleks asja ära rikkunud. kui kõik seisabki tegelikult paigal, siis ilmselt on just praegu hea hetk seda unustada.


h