üliagarad inimesed on mulle ikkagi kuidagi vastumeelsed, isegi kui nende agarus üldtunnustatud positiivseid tagajärgi toob. igasugune progress peaks eelistatavalt olema ikkagi sisemise tungi tagajärg, mitte mingi pealesunnitud vorm. võib muidugi ka olla, et tunnen ennast lihtsalt häirituna oma varakevadises flegmatismis. aga kui vanas ja auväärses organisatsioonis on ikkagi traditsioon (ja traditsioon on siiski kõige alus), et miskit ei tehta üleöö ja keegi ei kipu mingites tegelikes küsimustes mingit initsiatiivi näitama, siis ei tohiks inimesi ikkagi igasuguste uuendustega rünnata.


olen endale võtnud (põhjusel, mis, i'll be damned kui mulle meenub) järjekordse tüütu kohustuse korraldada homme sünnipäevapidu. ja kuigi vahet ju eriti pole ja tore on ju ikkagi inimrassiga füüsilises ning vaimses kontaktis püsida, lisab see siiski pingeid minu muidu lillelisse ellu (näen tulist vaeva, et kõik kohustused unustada). peale selle pöördus mu keha täna hommikul keskmisest rohkem minu vastu. jumal, kui selline peaks eksisteerima, ei saa mingil juhul naine olla.


Quincy Jones & Toots Thielemans "At the End Of the Day"


h