juba teist päeva kodus. läheb nagu unenägu, igas mõttes. räägiksin sellest pikemalt, aga olen hetkel selleks liiga unine. enne oli igast häid mõtteid, mida siia kirja panna, aga siis ei jõudnud kuidagi selleni. räägin siis hoopis sellest, mis on olnud, see on lihtsam.


juuksur suutis mind jälle kaasata oma elu keerdkäikudesse, mis on nüüdseks juba võtnud üdini globaalse mõõtme. kuna peab vahelduva eduga kolme meest, sipleb ka selle põhjuse käes, miks mina ei ole suurem asi valetaja. lihtsalt väga raske on meeles pidada, kellele sa mida valetanud oled ja seetõttu järjepidevust säilitada. igatahes on väga meeldiv juuksuris käia. peale selle, et keegi näperdab tükk aega rahustavalt mu pea kallal, saab ka täitsa tasuta seebiooperit kuulda. millel on veel see boonus, et on otse elust.


tänase vapustava ilma puhul tegin koeraga pika matka läbi mustamäe avaruste. ühest küljest oli muidugi supermõnus, olulisemast küljest oli ikka südamest rõve. sest parajasti on käsil see paarinädalane ajavahemik, mille käigus (looduse seisukohast) oleks tunduvalt mõnusam resideerida soomes. kus inimesed ei tee endale talve jooksul männitukka rämpsupesa ja korjavad automaatse liigutusega üles oma koera fermente. peale selle veel see hingemattev kala hais. et siis mida, võite te küsida. jajah, kalahais, vastan mina. siin-seal, nagu oleks keegi roiskuma kippuvad kalapead lihtsalt korteriaknast välja heitnud. muda ja igikelts on siinses kliimas paratamatud. aga tundub, et oma elukeskkonnast hoolimises (mis tegelikult ei tohiks siiski olla üle jõu käiv) on inimesed suht käega löönud.


ja õhtul käisime silva ja marioniga liisu-mihkli juures väikest karli vaatamas. kes on nüüd kohe kahekuune, sini-siniste silmadega ja stoiliselt rahulik purakas. minu kingitud sinisetriibuline pükskostuum läheb vaevalt selga. ja enda arvates ostsin selle ikka mõningase varuga.


tihe programm jätkub homme


h