misma nüüd oskangi öelda. tahaks rääkida palju asju oma väikse sündmusrikka elu kohta, aga ilmselt ei tule kõik praegu meelde. mälestuseks volbrist päikselises tartu linnas olen ma saanud külge ka mitmed külmetus- ja muidu haigused (keegi kahtlustas sarsigi) ja seetõttu tähelepanu hajub. pealegi olen maganud vähem kui arstid soovitavad jne.


aga ikkagi, tegelikult on ju volber see, miks me kõik seltsi ja mujale oleme astunud. andrus ansip suutis lõpuks ometi oma pöördumises mainida ka naisseltsi liikmeid ja kui me temast möödusime, valged mütsid peas ja muidu ka säravad, siis ohkis tükk aega vaimustusesäde silmis. ja vihma ei hakanudki sadama enne kui hommikul, siis kui ma kell üheksa neobaltia poolt koju vantsisin.


ja on nii tore, et igal pool on ees kursavennad, kellel ongi siiralt hea meel sind näha (thor ehk välja arvata, sest tema lasi meie juurest esimesel võimalusel jalga) ja kes sinuga hullu moodi tantsivad ja hommikul sulle oma taskust kilekotist kotlette jagavad ja limpsi. ja et üks hetk vaatad aknast välja ja õues ongi juba päris päev, aga pidu ikka veel ei lõppe ja und ikka veel ei ole, aga jalad on juba üsna läbi. ja ikkagi edasi tantsida. ja eysi nahkdiivanitel lösutada. ja sakala värava peal peaaegu magama jääda. ja niimitu korda põhjala ja eysi vahel jalutada, et ei mäletagi enam, et mitu korda siis ja millisel korral milliste inimestega kokku sai ja mida tegi. ja kursavend, kes silmad kinni lõpuks ometi pingest vabanenult (eriti raske öö) üksinda mööda saali ringi tantsib. et raimlas saab pool seitse kringilt ja liivikas saab kell üheksa putru ja rotalias saab kell kaksteist suppi (seekord jäid muidugi kõik võimalused kasutamata).


siin ja seal võis kohata kaasblogijaid, krahvi nägin eysis ja andrit veel hommikul mitte enam nii vara.


ja kadrile tahan kõige rohkem maailmas soovida PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, aga ma ei saa talle eestist helistada. esimesel võimalusel panen sünnipäevakaardi ka posti, aga ma ei tahaks mõleda, et sa arvad, et ma unustasin, sõber.


h