neid öiseid filme vaatan praegu etv pealt. tavalised inimesed on ikka täitsa masendavad. seal pidudefilmis, eksole. aga eriti selles praeguses romantikafilmis, mis üldjuhul täidab oma eesmärki täiega. kuidas ongi kõik need inimesed, kelle elus ei olegi midagi. inimeste romantika ongi klishee, inimeste romantika ongi see, mis on pehme kaanega raamatutes, mille kaane peal on fabio.


Hanna ise says:

et noh, kui polegi kunagi garderoobis sambat tantsida saanud või jaanuariööl keset vabaduse väljakut suudelnud, siis ei teagi et mingid naljakad väiksed pärisromantikad on ka olemas.


et siis asjad võiksid veel palju hullemini olla. kui ei olegi miskit olnud, siis ei teagi vist midagi paremat tahta. siis peabki laenama. mina õnneks ei pea veel laenama.


h