vahelduseks jälle reportaazh arvutiklassist. tulin siia progema, aga pean pettumusega tunnistama, et heaolühiskonna masinaid ei ole võimalik ebaseaduslikkusele ahvatleda. vihkan praegu kirega kõiki neid kohti, kes mulle mingeid mõttetuid serveriruume tilgutavad. eriti vihkan helsinki ülikooli atk osakonda, kes on andnud seda 50 mega. no milleks mulle viiskend mega? mis ma sellega peale hakkan? cd-kirjutamine jäi igatahes ära. nüüd peab kirjutajaga tuttavaid tüütama hakkama ja asjad zone'i serveris õigesse järjekorda panema. väga tüütu.


mis veel? see pole ikka kohale jõudnud, et shin ae ongi päriselt läinud. aga õppetunni eluks andis tema minek vist kõigile kohalviibinutele. kui su pagasilimiit on ikka 20 kilo, siis sa ei saa ausalt loota, et nad lasevad sul neli korda rohkem lennukisse laadida. shin ael oli küll strateegia olemas (peamiselt seises meessoost chekinnija valimises ja siis ohjeldamatus temale suunatud nutus ja halas), aga mitte miski strateegia poleks teda siikohal päästnud. küsitava soolise eelistusega check ini mees lasi tal isegi kõige suurema, 35 kilo kaalunud kohvri lennukisse tõsta, ise kogu selle veerandtunnise lunimisprotsessi juures aina rohkem ärritudes. ülejäänud 35 kilo pidi ikka cargoga saatma. maksis mingi 250 eurot. kui oleks ekstrapagasina kaasa võtnud, oleks peaaegu tuhat maksnud. käesolev olgu õppetunniks eelkõige neile, kes mõne kuu pärast ida-aasiast tagasi kolima hakkavad.


kui raudteejaamast rongid venemaa poole sõitma hakkavad, on teadustajatädi vene keel täpselt selline nagu vanades vene multikates. soome ja inglise keeles ütleb normaalse häälega, vene keeles nagu nukuteatrit tegev lasteaiakasvataja. ja see uus maaalune tunnel, mis sanomatalo juurest kaisanieme parki viib on valusalt täis kansallisteatteri reklaame. äärmiselt ligitõmbavad. tekitavad natuke kummalist tunnet ka, et näed, mängivadki teatris need tüübid, keda välismaa telekast nähtud. niigi oli kuidagi imelik, kui kirka tänaval vastu tuli. või suvi-anne siimes kahe lapsega...


ja kaariniga mõtlesime eile msnis (kroonika teadis muidu rääkida, et sulo sai oma eluarmastusega mnsis tuttavaks -- mingi hoopis edukam alternatiiv?) nishiblogi peale. kus oleks lausvirisemine omaenda (võimalik, et fiktiivse) elu üle. vahepeal läheks võib-olla hetkeks hästi ja siis jälle seda halvemini. läheks ilmselt inimestele peale nagu mehhiko seriaalid -- et hea vaadata, kui teistel inimestel läheb ikka veel halvemini kui mul. aga ilmselt ei viitsiks kogu aeg ka viriseda... igatahes, idee.


h