väga ebaühtlase rütmiga päev. hommikul meeletu rabelung, et ühikast välja kolida ja kõik vajalikud otsad seal kokku tõmmata. ja siis järsku oli meil laevani mingi neli tundi aega ja me lõime selle lihtsalt kaivopuistos inimesi ja majasid ja paate vaadates laiaks. sellele otsa veel neli tundi peaaegu tühjas rekkameeste laevas (sea wind line). lõpuks, kui me rekkade pärast tollis pidime passima, saavutas haripunkti vana tuttav "roniks-mööda-seinu-üles" tunne (perfektsuseni välja töötatud kaheööpäevasel bussireisil riiast pariisi).


mulle tundub, et mu elu koosnebki meeletu asjadekoormaga kodu ette sõitmistest. kõik see muu, mis jääb nende kordade vahepeale, lihtsalt assisteerib.


raske on ülehinnata sõnade tähtsust kui vastuvõttev pool ei suhtu neisse just samamoodi kui sina. kui tahaksid asju kuidagi emotsionaalselt ja abstraktselt seletada, üritada edasi anda asjade sisu, mitte lihtsalt fakte. ja see, kellele sa seda kõike räägid on, ütleme näiteks, düslektik. ise lasin ta haardeulatusest välja enne kui kõik vajalik öeldud sai, siis kui silmad võisid veel suud aidata. ise olin rumal. aaarghh, jälle mõtlen asjad uueks. andke mulle liiga palju perspektiivi ja ma venitan ennast ära.


Lisa Nilson, Bjoern Eidsvag -- Mysteriet deg


h