ehh, mis see küll on, et puudel pole ikka veel lehti, kui mina jälle inimestest ilma jääma hakkan. seda ei suuda ka ära otsustada, kas magamine on suur ajaraisk (võiks seda hoopiski muude asjade peale raisata) või hoopiski just see kõige õigem asi (mõnikord tahakski ju sinna jääda, kus on soe ja hea ja turvaliselt virtuaalne). peale selle on silmad lahti valguse tuleku tunnistamine sõltuvusttekitav nauding. peale selle praktiline veendumine, kinnitus iseendale, et näe, tuleb küll.


tagasi soomes. astusin kell veerand üksteist uksest sisse, korter oli täis pappkaste ja naabrid üritasid tolmuimejaga voodikatetest elu välja imeda. lõppkokkuvõttes vist õnnestus. aga asju on ikka umbes kaks korda nii palju kui peaks. shin ae hakkab homme kell 5 õhtul koju tagasi lendama (lendab terve ööpäeva). sellepärast oligi nii oluline täna tagasi tulla. tallinnas läks selle pärast veel hirmsaks rabelemiseks. maailm peab ju ometi nii palju kahanema (vajaduse tekkides), et see ei jäägi viimaseks korraks, kui ma teda näen. asjade lõpud ei tohiks olla nii lõplikud. või siis ei tohiks kõik korraga otsa saada.


näpud sügelevad telefoniga ulakusi tegema. kes võiks mult praegu kõnet oodata?


h