olen nüüd kahel õhtul teinud oma tavapärase väikse jalgrattaringi. ei hakka selle kohta mingeid banaalsusi kirjutama. täna võttis umbes kilomeetri aega, et harmoniseeruda oma eilsest hooaja avastardist tundlikuks muutunud tagumikuga. kui aju selle pideva läbitungiva valu minu põlisosana omaks võttis, oli kõik jälle bueno. ja kümne-üheteist vahel ei ole ka enam neid tüütuid rulluisutajaid (nad on tegelt poole väiksemad kui jalgratturid, aga võtavad oma vehkimisega kolm korda rohkem ruumi) paldiski maantee ääres.


kiivri koha pealt ei oska ma nagu seisukohta võtta. granted, ta näeb mu peas välja nagu halvastiistutatud lisaaju. aga nüüd kui ma teda juba kandma olen hakanud, oleks see juba saatusega mängimine ta ükspäev maha jätta. pealegi olen ma oma silmaga autoaknast näinud, kuidas jalgrattur oma pea tänava äärekivi vastu lõhki kukub. sarnase situatsiooni korral hea meelega pigem minimeeriksin kahjustusi. nii et praeguseks püsib kiiver peas. aga kui mul on vaja kusagile rattaga eputama minna (poiste ees või ma ei tea...) tuleb sellest aksessuaarist ikkagi loobuda.


apdeit eilsele: füüsika viis, kastid ikka lahti pakkimata.


h