viimase ööpäeva jooksul on elu võtnud täiesti seletamatuid pöördeid. kuni selleni välja, et iga kolmas kogemus on täiesti uus. (jänes ilmub siiski püsiva järjekindlusega).


järgnevate nädalate jooksul oman helsinki äärelinnas neljatoalist korterit. sisustus on küll ehk veidi üheülbane, võiks lausa öelda, et kolmes toas täiesti äravahetamiseni sarnane, aga sellega annab siiski varieerida. shin ae toast on näiteks saanud magamistuba, kuhu tekitasime öösel king size voodi.


viru valge pudel, mis terve semestri külmkapis puutumatult seisis, tühjenes viimase kahe päevaga tilgatumaks (sellega kaasnes prantsuse rahvamäng "dü jü vill jor 'ed?"). maganud olen natuke, kahe- ja kolmetunniste juppide kaupa. kell 12 sadas kohale keegi sakslane, kes tahtis, et ma talle 17 lehekülge eestikeelset teksti lahti seletaksin. andis mulle pärast selle eest 12 öirot.


viimase sündmusega paralleelselt helistas kadri. et meie levikindlast majast parimat võtta, ronisin rõdule ja hüppasin seal kivipõrandal ühelt jalalt teisele. uudised olid kirjud, kõige buenom oli see, et sain esimest korda konkreetseid kuupäevi, mille ajaks punast vaipa ette valmistama hakata ja rahvariideseelikul koiaugud ära paigata. mitte nii bueno on see, kui komplitseeritud on inimsuhetesse sisse ja sealt välja saamine.


ahjaa, ja pesuköögis on uus haitekk pesumasin, mis peseb su pesu poole tunniga uueks. üks kümme minutit läheb samas tema tööleprogemise peale. miks on hea, kui masina enda peal on mingi täiesti seletamatu nuppude ja ekraanide rägastik ja selleks, et sealt midagi aru saada peab lugema juhendit ja vaatama skeemi? miks ei võiks kogu see inff vastavate nuppude peal kasvõi kuidagi elementaarselt kujutatud olla?


Paul Simon -- "Some Folks' Lives Roll Easy"


h