kuidagi läheb ikka nii, et ei lähe nii nagu arvasid. et siis arvasid, et kõik on juba möödas ja et üle jääb ainult vaikselt hääbuda ja selle peale kerkib esile hoopis eluperiood, mille jooksul ei saa elementaarsematki asjalikku tehtud, ei saa isegi magatud, sest tekib miski/keegi, kes röövib kogu su aja. niimoodi avastataksegi ennast kolmapäeva hommikupoolikul stockholmi kesklinnast.


eniveis, räägiks teile viking line'i kruiisilaevast, mis on paksult täis tiinekaid ja vanainimesi ja kuhu saab neljase kajuti 20 euro eest (et siis kui reisiseltskond on neli inimest, tasub surmkindlalt stockholmisse läbi soome minna). või sellest, kuidas ma rootsi kunni kohtasin. kaks korda. sõitis must autoga mööda. või sellest, kuidas ma otse laeva pealt arvutiklassi ronisin, sest kui ma oleks koju dushi alla läinud, siis oleks tagasitulek kahtluse alla sattunud. aga ilmselt pole see kõik sugugi mitte nii oluline.


olulised on palju tundlikumad asjad, mida tahaks ise kontrollida, aga ei saa. see habras tasakaal, mida tuleb hoida iseendaks jäämise ja teisele haiget tegemise vahel. see on muidugi hea, et on neid, kes ei karda ennast haavatavaks teha, tunda ja omaenda tundeid usaldada. selliseid peab ka olema. ainult, et mulle tundub, et kõik see on too little (või hoopiski too much?)too late.


h