tunnen nende inimeste valu, kes sattusid eile siia selle mõnetunnise värvivahetamise protsessi jooksul. osad sinna kuidagi ilmunud variandid olid ikka päris valusad silmale vaadata. õnneks selliseid inimesi väga palju ei olnud. ja see on ikka kummaline, kuidas värvid eraldiseisvatena ja väikestes kogustes hoopis erinevad paistavad kui ansamblis. kunagi enne esimest kursust esimest tartu korterit värvides juhtus köögiga sama lugu. et värvipoes tundus selline leebe-õrn salatiroheline värv ja lõpuks seina pealt vaatas vastu ikka korralik lämmatavkärts...


toredaid kirju olen viimasel ajal saanud. vähe sellest, et iga kahe nädala tagant tuleb leheküljelt someonelikesyou.com hoiatus, et kui ma nüüd kohe härjal sarvist ei hakka, siis mu salajane internetiaustaja mõtleb ümber ja kaotab huvi. iga kord tuleb kaks täpselt identset kirja korraga. ükskord läksin isegi vaatama, et kes see mu salajane austaja on selline. läbisin hullu lehekülgede ja popupide kadalipu ja siis viimasel lehel oli kirjas, et nüüd pead meilt ainult ühe väikese asja osta ja siis kohe ütleme sulle sinu eluarmastuse nime. forget it! oli loomulikult minu reaktsioon sellele. parem elan elulõpuni ilma armastuseta.


aga natuke aega tagasi sain ma ka kelleltki zimbabwe miljokalt ahvatleva pakkumise. pikk kiri rääkis kurva loo sellest, kuidas robert mugabe tema suurfarmerist isa represseeris ja isa sellepeale oma $8.6 miljonit dollarit teemantitena kusagile lõuna-aafrika panka pani ja siis valitsuse poolt mahanotitud sai. ja nüüd on miljoka perekond hollandis asüüli nõudmas ja tahab oma raha ka aafrikast ära tuua, aga hollandis arvet avada ei saa ja kas ma nüüd avaksin ise omas riigis arve ja tema saaks siis selle kõik sinna kanda. ja mina saaksin protsendi. või siis võimaluse selle protsendi eest temaga koos äri tegema hakata ja ikka ropult rikkaks saada. milline kiusatus, milline ahvatlus...


h