sain lõpuks oma telefoni tööle. nüüd võivad poisid vanuses see ja teine mulle piltsõnumeid ja roppe nalju saata numbril 0415 488 199. kui väljamaalt, siis tuleb +358 ka ette valida. mõtlesin tükk aega, et kas see siin on ikka hea koht (noh, et turvarisk jne.) seda välja hõigata, aga siis jõudsin järeldusele, et ma ei viitsi küll seda igaleühele eraldi ütlema hakata.


esmaspäeva hommikud on kuidagi kujunenud pesupesemisehommikuteks. mis tähendab siukest vinget hakitud und, mis alati kõige sürrimaid unenägusid toodab. et noh, kell üheksa üles, elementaarsed riided selga, must pesu kaenlasse ja vastasmajja pesukööki. tähtis on segase peaga meeles pidada, et pesupulber tuleb ka võtta ja eriti kindlasti seda, et võti tuleb kaasa haarata. sest korterikaaslased on koolis ja vastasel juhul oled lihtsalt oma talvemantli ja pidzhaamaga ukse taga. kui pesu on masinasse lükatud, siis sama teed tagasi ja tunniks ajaks uuesti magama. siis kordub kogu protsess, vaheetapina pesu masinast välja võtmine ja kuivatisse toppimine. pärast kuivati start-nupu vajutamist saab jälle tunniks ajaks magama tulla. eelmine kord oli hea valge kuivati katki ja pesu pidi kuivatama suures punases kuivatis. see võttis peaaegu kolm tundi aega. tookord ma sain umbes kuus korda seda kodu-pesumasinala otsa ette võtta. seal pesuköögis on sellised tabelid, kuhu peab oma nime umbes nädal aega varem kirja panema. tabelite serva peale saab kaaspesijatele ka huvitavaid teateid jätta.


lõpuks puhta kuiva pesuga tagasi jõudes otsustasin, et nüüd on aeg hommikusöögiks ja virutasin lõdva randmega kaks viilu leiba rösterisse. tagajärjeks peaaegu tulekahju. röster (millel teatavasti, nagu enamikel kodumasinatel, on mind of its own) nimelt otsustas neid leibu küpsetada ikka nii kaua, kuni seal enam midagi küpsetada ei ole. tabasin tema kurja plaani siis kui laealune juba paksu suitsuga kaetud oli. päästeoperatsioonide hulka kuulusid muuseas masina seinast välja tõmbamine, söestunud känkrate kraanikaussi lajatamine (nende suitsemise lõpetamise eesmärgil) ja akende avamine. suitsu hajudes märkasin lae all ka suitsuandurit, mille minu väike fire drill aga täiesti külmaks jätnud oli. kui korteris enam käsikaudu ringi käima ei pidanud, läksin tagasi kööki ja tegin endale riisihelbeputru.


siuke päev siiamaani. nüüd lähen urban cultures in britain and ireland loengusse (näed, kaarin, mingi täiega käin koolis!), kus õppejõud andrew meile täna terve loengu briti urban muusikat laseb.


Colin Hey "Waiting For My Real Life To Begin"


h