iga vahetusüliõpilase toa seina kohustuslikeks ornamentideks on vist fotod. mitte, et sõbrad meelest ei läheks, aga lihtsalt endale kinnituseks koduse maailma püsivusest. ma ei saanud tükk aega midagi seina peale panna, sest kolimisoperatsioonide käigus jäid kõik mu pildid tartusse. nüüd ilmutasin fotoka sees olnud filmi poole aasta piltidega ära ja sealt leidus palju tänuväärset seinale kleepimise materjali. mina ja elina vihmakeepides folgil, kadri leedus järve ääres kai peal istumas, elina ja kaarin meie väikesel väljasõidul munamäele, mina ja kaarin ja siim seltsi aastapäeval, kaarin ja mell kursa jõulupeo ajal kokkamas...


ja muidugi igatsen ma oma sõpru, üldiselt ja mitmeid indiviide eraldi. aga ma tean, et asjad ei saa enam kunagi olema samad. ei saa, sest see aeg on paratamatult möödas. me oleme juba praegu kõik mööda maailma laiali ja tagasiteed enam ei ole. ilmselt segunevad siinkohal ootused iseenda kohta ja teiste ootused tapvaks kombinatsiooniks, mis ei lase enam rahulikult aega surnuks lüüa. sund kusagile jõuda... mitte, et see kusagile jõudmine sellega garanteeritud oleks.


ma ei ütle, et head ajad on lõplikult möödas (see oleks ju masendav). ma lihtsalt arvan, et need ajad on möödas. vajaduse sõpradega suhelda peab jälle ümber defineerima. muus osas on siin ikkagi väga hea olla.


kogu selle jutu peale helistas mulle jaapanist kadri. kolmas kord selle poole aasta jooksul tema häält kuulda. ikkagi natuke uskumatu nagu alati. ma ei tea, kas asi on minus ja minu aeglases ajatajus, aga see pool aastat pole mitte midagi muutunud. ei ole tunnet nagu meie suhtest oleks mingi üüratu tükk välja lõigatud. tundub nagu kõik oleks ikka täpselt sama. ainult öösel kell kolm tee joomise ja sügavmõtteliste aruteludega maailma asjade üle (rakendades ideoloogiat: "mõtlemine on kurjast!") peab veel pool aastat ootama.


Coldplay "We Never Change"


h