mõtlesin astuda blogimistsölibaati, kuni kõik oluline õpitud on (parimal juhul üldse oma näpud sellest väikesest krõbisevast kastist eemale hoida), aga näedsa, eksole. tegelikult olen kummalisel kombel oma tavalisest graafikust nagunii ees. võttes arvesse hiljutises msn vestluses kadri vennaga selgunud tõde, et mul on 'ollino geen'. et siis see näriv tunne enne eksamit, see 'fakk, oleks mul mingi tund/kolm tundi/päev veel aega õppida olnud...' (tulenevalt muidugi sellest, et õppimist sai alustatud absoluutselt viimasel minutil), oht on, et seda seekord ei tule. sest ilmselt olen ma homseks eksamiks juba praegu rohkem materjali läbi töötada jõudnud, kui kunagi ühekski teiseks. üks kord ka on kompendiumi täitsa huvitav lugeda.


raamatukogus käisin reedel esimest korda, oma teaduskonna omas, klixis. kõige oma põhjamaise korra- ja süsteemiarmastuse juures on nad raamatukogunduses küll käega löönud. et siis on mõelnud välja mingid siuksed eriti abstrahheeritud kategooriad (heil, vello pettai!) ja siis kõik raamatud kirjanike nimede järgi lihtsalt riiulile visanud. olemasoleva näitena siis näiteks 'yhteiskuntalainen historia'. rõõmsalt mingi 50 meetrit riiuleid. kõik vähegi poliitilise ajaloo alla kuuluvad raamatud, keelest või värgist, rääkimata siis kitsamatest teemadest, hoolimata. teoorias tuleb siin loomulikult abiks hüperinternetiseeritud otsingusüsteem. aga kui parim asi, mida sa suudad sinna kirjutada, on 'soome ajalugu', siis saad muidugi 12,000 vastet, kõigist ülikooli umbes 50nest raamatukogust, ja kergem on juba lihtsalt kõikidest riiulitest silmaga üle lasta. ja laenutamisest ei tulnud, täiesti iseseisvatel põhjustel, ikka miskit välja.


homse vabariigi aastapäeva puhul teen seapraadi hapukapsaga ja ahjukartuleid. pole küll kunagi varem teinud, aga sain isa käest täna täpsed juhendid. mirjami isa tõi eelmisel nädalal eestist vajalikud proviandid. korea korterikaaslased saavad ka ilmselt osa. üldse on toimunud ka spontaanne tutvumine rahvaste köögiga. ma ei olegi päris kindel, kust see alguse sai. ilmselt itaallaste täiusliku mozzarella otsingutest. aga eelmisel pühapäeval tegi pavel endakal tshehhi toitu, milleks osutusid kartulipannkoogid, hästi küüslaugused ja hästi rasvased. ja sellest innustununa võttis nicolas kolmapäeval kätte ja tegi mingit prantsuse vormirooga, kus põhiliseks komponendiks oli samuti kartul, sellele lisaks veel sink ja sibul ja hapukoor ja mingi spetsjuust. oli kah selline natuke raskepärane toit. ütles nime ka, aga ma parem ei hakkagi üritama seda siin kirja panna. igatahes pidi olema mingi selline roog, mida nad söövad pärast seda, kui on mägedes suusatamas käinud ja palju energiat kaotanud. ja ungari-mirjam oli kodust guljashshi retsepti järgi küsinud.


pöördun nüüd igatahes tagasi õpingute juurde.


h


ahjaa, kas kellelgi on juhtumisi seda vendade johansonide lugu, mis on 'silla' etenduse taustamuusika? nimi võiks olla 'nii külm' või midagi sellist.