käisin eile valimas. viimase hetkeni oli valik üsna segane, nii et lõppkokkuvõttes sai ilmselt antud protestihääl. lisaks veel muidugi see välismaal valimas käimise eksootika.


see koht, kus suur osa saatkondadest asub, näeb suures joones välja nagu kadriorg. pärast õhtul üks soome tüüp ütles, et muud saatkonnad asuvad kõik mingi saare peal ja seal on veel ilusam. aga jällegi tekkis tuline kahju, et praegu nii rõvedalt külm on, eriti seal mereääres. oleks tahtnud natuke mõnusalt ringi vaadata. nüüd nägin ainult itaalia kompleksi, mis nägi välja nagu mingi shikk vahemere äärne hotell ja hollandi dooria sammastega ehitist otse eesti ilusa funktsionalistliku maja vastas. kusagil taamal lehvis ka hispaania lipp


eesti saatkond oli tahtnud heausksete valijatega lollitada. peaväraval on statsionaarne silt, et sisenemine kõrvalt. ja kõrvalväravale oli kleebitud a4 paber, mis juhatas valijaid peavärava juurde. üks õnnetu tädi tegi juba ma ei tea mitmendat otsa seal kahe värava vahel selleks ajaks, kui me kohale jõudsime. kurtis, et politsei oli ta vahepeal juba kinni pidanud, sest ta käis saatkonna aiale liiga lähedal. või midagi sellist. terava noore politoloogipilguga tabasime peaväravalt siiski sildi, mis instrueeris valijaid kella helistama. nagu imeväel avaneski vastava liigutuse peale värav.


maja fuajees istus paberitega kuhjatud laua taga umbes viis naisterahvast, vanuses 35-45. puhusid mõnusasti juttu, möödaminnes andsid meile ka sedeli ja kaks ümbrikku. avastasin ka, et pean passi ära vahetama, sest tagumine kaan tuleb väikese tahtejõupingutusega ülejäänud raamatu küljest lahti. igatahes, nii kui mirjam oma kandidaatide nimekirja (ringkond nr. 3, ilmselt midagi sellist nagu nõmme ja mustamäe) kätte sai, hakkas ta itsitama. varsti paisus see homeeriliseks naeruks. tädide näod tõmbusid ka muigvele. manitsesin teda minema ja irvitama valimiskabiini privaatsuses. mirjam jätkas nimede ettelugemist, turtsudes vahepeal ülemeelikult (mainigem ära, et nimekiri algab anonüümse keskpartei kandidaatidega), kadus siis kabiini ja edaspidi kostus sealt naeru nii iga kümne sekundi tagant, kuni ta nimekirja läbi töötas.


kabiin polnud muidugi mingi kabiin. rohkem oli see nagu kabinet. umbes 3x3 meetrit, laud ja tool ja laua peal kandik sonja ja tiina kommidega. lugesin siis seda oma tartu nimekirja ja aegajalt jagasin paremaid pirne kõrvalkambris kommi vitsutava mirjamiga. kõike arvestades oli valik üsna piiratud. õnneks olen siinmail pääsenud igasugusest valimiskampaaniast (vaalikeskustelu välja arvata), mis oleks (arvestades kodumailt minu kõrvu ulatunuga) minu niigi piiratud kollektiivset austust kogu parteiskonna vastu veelgi kahandanud. lõppkokkuvõttes kirjutasin ühe numbri sinna vapi kohale kasti, panin lipiku ümbrikusse, ümbriku teise ümbrikusse (see, et oma kodanikuõiguste ja kohustuste täitmisel peab niisutusvahendina keelt kasutama ei ole minuarust üldse mõnna) ja lahkusin, jättes mõned kommid ka järgmisele valijale. valimiskastiks oli mingi suvaline sony teleka pappkast. libistasin oma väärtusliku paki sinna, ütlesin tädidele hüvasti ja tulin tulema.


ülejäänud huvitavate küsimustega võib ilmselt pöörduda rudolf osmani poole (käis valimas kas kopenhagenis või stockholmis, hoiab meid viimase hetkeni põnevuses).


Pink Floyd "Another Brick In the Wall"


h