laupäevaõhtune viimane rong. väljub rautatieasemalt kell 02.50. inimesed minu vagunis:


paar väga valjut ja minuarust ka üsna noort inglise päritolu haiglaõde, täpsemalt, töötavad röntgenis. kõik see ei selgunud muide mitte isikliku vestluse käigus, ka ei olnud mul suuremat soovi nende vestlust pealt kuulata. muuseas tegelesid ka ennustamisega, teatades prohvetlikult teisel pool vahekäiku istunud soome poisile, et ta abiellub naisega nimega saija (või äärmisel juhul eija) ja neil on kolm poega, kellest kõigist saavad jäähokimängijad. keskmise poja nimi on malcolm. et oma prohvetivõimeid tõestada arvasid nad ka ära, et tüübi lemmikjook on õlu ja et ta elab kusagil soomes, täitsa võimalik, et helsinkis.


maailma kõige rohelisema näoga naisterahvas. käis selle nelja peatuse jooksul vähemalt viis korda wcs, muutudes samal ajal näost aina rohelisemaks. täitsa jube. inimesed, kes on nii näost ära, ei tohiks üldse enam elus olla.


inglise keele peale reageerivad natuke räsitud olekuga soome noormehed, kes esitavad tüüpilisi küsimusi a la where are you from? ja how do you like the finnish culture?. viimane neist on loll küsimus igal ajal ja eriti kell kolm öösel rongis. mis kuradi finnish culture ja mida me selle kohta peaksime öelda oskama? eriti kui me oleme tema esimesele küsimusele vastanud, et me oleme eestist. et siis pole just soome tulekuga endale erilist eksootikat teinud.


vahekoridoris oli veel mustmiljon hispaania keelt rääkivat tüüpi ja inglise pliksidega koos kreeka ja shoti inimesed. ja selja taga istus mingi must mees. mina istusin kahe mirjami vahel ja üritasin mitte mõelda järgnevale kümneminutisele jalutuskäigule külmas öös, läbi metsa.


h