maapinna kohale on saabunud kevad. vihjas sellele juba esmaspäeval ja nüüd on ilmselt täie auruga edasi pannud. ainult minul ei ole võimalust seda vääriliselt nautida, sest solidaarsusest oma tallinnas vireleva perekonnaga, olen ma jäänud haigeks. aga täna sain jälle õue ja nautisin nii palju kui suutsin (nohust tulenevalt hakkas pea, nende katsete peale suuri õhusõõme sisse tõmmata, muidugi varsti ringi käima).


unicardi sain lõpuks kätte. või noh, juba kätte. et ütlesid, et läheb 4-5 nädalat ja 6 nädalat hiljem tuligi teade, et olge lahked tulge järgi. ilmselt olen sellest keerulisest situatsioonist auga välja tulnud. sügisest siin olnud inimesed rääkisid hirmujutte, kuidas nad andsid avalduse kaardi saamiseks mais sisse ja said selle oktoobris. kujutasin endale ette, kuidas nad selle kaardi mulle sügisel tartusse järele saadavad. ma ei saa ainult aru, kuidas võib ühe väikese plastikkaardi tegemine üldse nii kaua aega võtta. ilmselt kasvatasid ise hoole ja armastusega plastikupuud või midagi sellist.


ja üldse, arvestades, kui paha on mu enesetunne, on täna olnud täitsa tugevast klassist päev. esimese telefoniarve sain küll ka, aga samas tuli postiga ka pakk eestist, kus oli sees üks vahva raamat ja intro pildid (© siim teller) ja kiri. mis tegi kohe tuju heaks. ja ühe toreda e-maili sain ka. kas ma pole mitte teatavates ringkondades kuulus lause poolest: "elu üllatab?"


ja noh, ilmselt tuleb ka seda positiivseks lugeda, et oma 2 1/2 tasemel suusatajaga on eesti osutunud maailma teiseks suusariigiks. (kas mulle ainult tundub või on seal maailma meistrivõistlustel seekord kuidagi vähe rahvast?)


Bob Schneider "Big Blue Sea"


h