võtsin paar päeva tagasi keldrist välja oma ratta, et toidu järele minnes mitte liiga palju väärtuslikku teaduse tegemise aega surnuks lüüa (ohh, dzhiisus, need vabandused...). kummid olid loomulikult kevadiselt pehmevõitu. esimesele ettejuhtuvale bensujaamale ehitatakse millegipärast teist korrust peale, nii et selle hoov on tööstusmaastik ja õhutoru sealt puudub. nii et pidin järgmist otsima minema. 2 kilomeetrit pärast kodust väljumist oli juba kõigil olulistel instrumentidel toss väljas. eelkõige siis minu kopsudel. ja ringi lendleva liiva poolest võib tallinn varsti vabalt konkurentsi pakkuda baghdadi tänavatele. olin juba veendunud, et ma olen kõigi nende aastate vältel asjast täiesti valesti aru saanud ja kurval kombel pole rattasõit siiski minu jaoks. aga siis said kummid õhku täis ja minek paranes vähemalt poole võrra. piirdusin esimene kord siiski tagasihoidliku 5 kilomeetriga, aga järgmine päev näitas, et ka sellest tagumiku shokeerimiseks piisas.


siinkohal tahaksin tänada härrasid nimedega koopmans ja statham, ilma kelleta oleksin ma veel palju suurema jama sees kui ma seda praegu olen. ja siirdudagi nüüd jälle nende manu.


h