meeldiv päev vabas õhus lihagrillimise ja visioonidega. visioonid, ma arvan, on selle perekonna tugevus. kuidas nende teostamisega läheb, noh, see on omaette küsimus. igatahes, tunnetan õhetust näos. päikesest.


naabritega on nagu tavaliselt. vähemalt siin riigis. iga toreda naabri kohta vähemalt üks püstihull. võiks teile rääkida meie hullust naabrimutist, aga formaat ei luba. räägiks parema meelega meie segase identiteedida toredatest vene-eesti naabritest. selles, mis on nende kodune keel, puudub igasugune loogika. vahepeal räägivad omavahel vene keeles, vahepeal räägivad aktsendiga korralikus eesti keeles. tõeline multikultuurilisus.


veerenni imetabaselt suures aias olles mõistab ka seda "tallinn kui transiidisõlm" sloganit. üle lendasid lot-i, finnairi, sas-i ja veel kahe lennufirma lennukid, paar korda läks kolme maja kauguselt rong. asjad, mis kusagil looduses kindlasti segaksid. kilomeetri kaugusel kesklinnast, oma õunapuude ja maasika/küüslaugupeenarde vahel istudes oli ikkagi tunne nagu maal vanaema juures.


maja on praegu täis uskumatut kola. ma arvan, kui me siit mustakalt välja kolime peaksime me ka kõik oma vana prahi siia hunnikutesse vedelema jätma, vana mööbli ja vanad riided ja igasugused potsikud täis igasuguseid vidinaid ja eesti nsv lipu (okei, see luitunud eesti nsv lipp on üsna funky). normaalne.


h