ilmselt on see pidev alatöötamise stress mulle mõjuma hakanud. täna tulin kodust välja ilma juukseid kammimata (õnneks mul on üsna hästi treenitud juuksed, ei jäta mind praegu väga häbisse) ja ilma meigita. poolel teel raamatukokku meenus. sõrmi närin ka täitsa kontrollimatult. ja näedsa, praegu jälle viilin... nagu eile sai nenditud, igatsen mingit sellist süütundevaba aega. aga ilmselt oli selle aja nimi lapsepõlv ja minu oma viga kui ma seda piisavalt sihtotstarbeliselt kasutada ei osanud.


sain pangast oma isikliku internetijuhtme ja kuulasin natuke, kuidas isa ja onu rääkisid erinevatest kordadest, kui isa on linna peal autoga talle materiaalset kahju tekitanud pätte taga ajanud. siis tulin siia ja panin laagri püsti. kell 2 perioodikasaalis ennast sisse seadnud elinaga allkorrusel lunchdate. seniks jätkuvad inimvaatlused ühiskonnateaduste saalis.


ja ilmselgelt pole ma ainuke kannataja. juba teist päeva minu kõrval oma õigusteaduse alast lõputööd kirjutav poiss kargas just praegu püsti ja hakkas akna all poksimise liigutusi tegema. motoorne rahutus, tean küll.


h