on asju maailmas, mida ma ilmselt kunagi mõistma ei saa. nende asjade nimekirjas on praegu esikohal (tulenevalt selle aktuaalsusest) inimesed, kes meelelahutuseks oma telefoni helinatoone kuulavad. ühe astme võrra veel vähem mõistan ma inimesi, kes teevad seda üsna täis linnaliini bussis.


üks kitsaste nahkpükste ja säravpunase vatijope ja säravpunase pearätiga mees passis mind sellise virila muigega. ise kuulas kõrvaklappidest väga valjusti hevimetalit (või midagi sellist, ma ei orienteeru nendes metalites väga hästi). buss on ikkagi minu peamine sotsiaalkogemus. raamatukogu on selle jaoks natuke liiga steriilne.


h