jalgrattaga sõitmise aja ja tingimuste vahel valiseb praegusel aastaajal teatav ühildumatus. nii kell 8-9 ajal on valgus küll täiuslik, aga liiklus liiga tihe. parim sõitmise aega algab kusagil kella 10st ja kestab, noh, ikka kestab. suurest kergendusest jõudsin täna nii kaugele, et läbisin sel hooajal esimest korda oma tavalise ringi. vunki isegi oli. meri haises nii meeltliigutavalt ja rulluisutajate (minu põlised vaenlased) vastu leebusin ka natuke. nende siis, kes ilusasti liueldes sõidavad, mitte selle enamuse, kes tragikoomiliselt teed blokeerivad.


homme on tungivalt vaja kokku saada kadriga, kellega ma pole nii kaua silmast silma kohtunud, et varsti kvalifitseerub ta juba minu kaheliikmeliseks kahanenud virtuaalsõprade kogukonda. homme on ta vähemalt kindlas strateegiliselt ligipääsetavas kohas paigas -- ta istub rahvusraamatukogus. keegi peab ju valvekorda pidama.


h