väike lõuna elinaga mandarinis. kummaline koht. selleks, et uksest sisse saada, peab hüppama üle kohe ukse ees istuva inimese, ettekandjad on väga kurja näoga (tundub nagu ma tüütaks neid oma tühise toidusooviga) ja koht ise näeb välja umbes nii nagu 80ndate koolisöökla. toit, iseenesest, kui see lõpuks tuli, ei olnud üldsegi nii hull. eelnevalt üritasime midagi hamba alla leida kohalikust kohvikust, aga seal olid millegipärast ainult kapsapirukad (öka!) järgi. aga nüüd olen jälle tagasi siin koduses lugemissaalis. kuna rahvusraamatukogu diskrimineerib ilma laptopita inimesi, olen pidanud oma asju pidevalt riidehoidu sisse ja siis sealt jälle välja tshekkima, selle asemel et neid kõiki enda ligi hoida. kusjuures, oluline on, et sul oleks olemas laptopi kott, sellega lastakse sind vabalt üles ja keegi ei köhi. samas, kui on seljakott täis lahtisi pabereid, siis ei saa sa mingit armu.


igatahes, tänase päevaplaaniga on jälle nagu temaga on. olen jõudnud tunduvalt kaugemale, kui ma kodus oleksin jõudnud, aga tulem on siiski hale. helina blogist leidsin asja, mis ka minu elu äärmiselt ilusasti iseloomustab. kuigi see käsitleb hoopis kõrgema lennuga projekte, millest mina võin praeguse tempo juures ainult und näha.


h