asusin mõnda aega tagasi jälle postile. oma vana kohta (kohe ukse juures, inimvaatlusteks parim) ei saanud, aga hea, et üldse midagi sain. nüüd peaks tööd tegema ka hakkama. hoolimata kõigist pingutustest olukorda kuidagi leevendada, näen ma ikkagi, kuidas ma nädalavahetusel selliste kahekümnetunniste vahetustega ja punaste silmadega arvutit pigistan. julgustav on see, et praeguseks on tekkinud juba mingid konkreetsed ideed, soovitused ja järeldused, mis puudutab etnopoliitikat ja multikultuurilisuse rakendamist. elinale ka suured tänud meie väikeste spontaansete ajurünnakute eest, alati aitab, kui laiali olevad mõtted sõnadeks kokku koondada saab.


jazz.fm on ikka minu parim sõber. natuke tobe muidugi on siin paberite alla mattunult iga natukese aja tagant idiootlikult kõrvuni naeratada, aga see muusika on lihtsalt niii hea. toronto hakkab muidugi ka selgemaks saama, tean kustkaudu hommikupoolikuti mitte sõita jne. ja selle hommikuprogrammi tädi hääl on selline mõnus mahe ja sõbralik, sobib muusikaga ilusti kokku. ja talle ka niiväga meeldib see, mida ta mängib.


kas keegi targem pea võiks mulle palun öelda, mis jama nende arhiividega on ja kuidas ma saaksin nii, et ta neid ühekordselt näitaks. tundun endale seda kunstlikult pikendatud rivi vaadates ilge poosetajana.


h