olen viimasel ajal oma reaktsioonides natuke aeglane. kuna zone on selle seina mu lehele ette ehitanud (jah, ma tean, et see on väga annoying, aga pakkuge mulle parem alternatiiv välja), siis peaksin ilmselt olema topeltterav ja topeltsärav, et seda kompenseerida. aga mina olen just jõudnud etappi, kus väiksed vaimsed läbimurded on suured saavutused (one small step for man etc.). kogu selle kasvava nõutuse keskelt on mõnikord raske välja noppida elu põhitõde: "mida lihtsam, seda parem." kui ma ikka ja jälle selleni jõuan, on kergendus tohutu.


niisiis, ma arvan, et see tänahommikune lumesadu võimistandoligi oli mõeldud selleks, et toime tulla eelpoolmainitud liivaprobleemiga. ma pole küll täna kodust välja saanud, aga ma arvan, et see aitas.


teiseks, lugesin just midagi ootamatult head. the way we were stiilis. see film on mind iga kord marru ajanud, kui ma seda näinud olen. tohutu raiskamine. ja kurvaks teinud ka. praegu olen ka üsna segaduses. tegelikult ma ju tean, et mõnikord armastusest ei piisa, aga miski minus siiski tõrgub selle mõtte juures. ja ma tean ka, et ise ei oleks ma võimeline midagi sellist kirjutama, enne kui ma jälle koledal kombel haiget olen saanud.


h