ma olin üsna veendunud, et täna oli hea päev, kuni lõpuks keegi selle küsimuse alla pani. kuna see inimene ise oli suur osa sellest, mis tänase päeva heaks tegi, siis ma loodan, et tegemist oli lihtsalt kaheteralise kiusuga.


kõigepealt kaks ja pool tundi inimvaatlusi raamatukogus, sest arvuti, millega ma ebscos tuhlasin, oli natuke aeglane. kohtasin umbes poolt seltskonnast, kellega ma olin eelmisel päeval ak.orgide ümarlaual koos istunud. ja veel tuttavaid. lõpuks laskusin selleni, et hakkasin otsima rohkem kui 8-palliseid meesterahvaid. võin ainult niipalju öelda, et nad ei käi tü raamatukogus. ilmselgelt pole ilusatel inimestel haridust vaja.


siis kaks ja pool tundi piiaga dolce vitas. vähem inimuuringuid, samas siiski tänuväärsemalt veedetud aeg. mulle kogu aeg tundub, et ma räägin liiga palju, eriti kui ma pärast tagasi mõtlen kõigele, millest ma rääkisin. aga selle pärast vabandamine tundub ka mõttetu. kui te mind armastate, siis ehk andestate mulle. või võib-olla on see isegi üks nendest asjadest, mida te minu juures armastate.


siis poolteist tundi seltsis. kasutegurit ei hakkas hindama. kuna polnud tükk aega käinud, siis oli täitsa fain. toredaid inimesi nägi vähemalt.


ja siis kaks ja pool tundi bussis. mis oleks iseenesest võinud olla hea, kui minu selja taga poleks viibinud neli keskmises joobes kodanikku, kelle tegevus aegajalt nendele määratud ruumist välja valgus (kujutage nüüd ette, et teie tukastate rahulikult ja järsku tõmmatakse teil millegi karvasega üle näo. karvane asi osutub salliks. bussisõidu lõpul pani taga istuv noormees mulle oma jalad pähe). teisel pool vahekäiku istus kursavend, kes tegi edukalt nägu nagu me poleks elusees kohtunud.


ja nüüd siin, eksole. mul on enda pärast mure. aga täna oli siiski hea päev, ma arvan.


h