pean vabandama, igaks juhuks, kui käesolev sissekanne osutub üheks nendest pikkadest ja venivatest. lihtsalt, kui ma kella 11 ajal õhtul seisin mingi kiirtee ääres kusagil vantaas ja mootorsõidukid ja midagi kevadtuulele pretendeerivat minust mööda vihisesid, siis ma mõtlesin, et see on ehk üks neid hetki, mis tasuks mälusopis talletada.


üldiselt nagunii täiesti nihkes päev. paotasin kell 9 hommikul silmi (pärast seda kui olime üsna hilise õhtutunnini paveliga oma hopese ja dreamse kokku sobitanud) ja jõudsin peaaegu samal hetkel vabastava järelduseni, et ka surmaähvardusel ei ole minust täna kella kümnesesse loengusse minejat. laskusin tagasi sügavasse unne. taastoibusin kell 1, kui young eun saatis sõnumi. et shin ae on järjekordselt oma tagasilennu aega muutnud ja saabub hoopiski täna õhtul. ja et kas ma tahan ka talle vastu tulla.


kella kuue ajal saime kesklinnas young euni ja nende sõbra markkuga kokku ja põrutasime vantaasse. kui olime bussi peale saanud, helistas shin ae brüsselist ja teatas, et ta lennuga on mingi jama ja see jääb vähemalt kaks tundi hiljaks. aga tegelikult oli ka vantaa lennujaamas üsna tore, selline õrnalt futuristlik, hängata. sest kogu see klaasist ja läikiv kompleks oli (vastupidiselt reedesele katajanokka kogemusele) üsna inimtühi. einestasime kohalikus carrolsis ja jõime kohvikus kakaod. markku arvas, et me võiksimegi hakata seal hängamas käima.


kui me lõpuks olime suutnud kätte hankida shin ae, hakkas markku meile parimat ja mugavaimat kojusõiduvõimalust progema. jooksime natuke aega ühest bussipeatusest teise ja lõpuks hüppasime pahaaimamatult 51 bussi peale, milline number ka meie kodu juurde sõidab. buss tegi mingeid hulle tiire ja lõpuks jäi kusagil kõnnumaal, mingi suletud mäkdoonaldsi juures seisma ja keeras mootori välja. markku ja bussijuhi lühikesest soomekeelsest vestlusest selgus, et lõpppeatus. ka selgus, et (dooh!) tegemist on vantaa nr 51 bussiga, mitte helsinki omaga. ja et mingi künka taga on kiirtee, kus peatub mingi järjekordne buss, mis veerand tunni pärast peaks meid helsinkisse viima. ja nii leidsingi ennast kell 11 õhtul maantee ääres ühelt jalalt teisele hüppamas.


aga shin ae on tagasi. ilma küll oma digifotokast ja telefonist aga seeeest 160 euroste dieseli teksapükste võrra rikkamana. ka on tal nüüd umbes miljon ameerika sõpra, kes oma gap-yeari ajal mööda euroopat tiirutavad. homme lähme kuskile hiina kohta sööma.


isiklikul tasandil olen täna tutvunud helsinki ülikooli infosüsteemidega. lõunaaegses pooluimases seisundis oli mul itile vastupidine kogemus. avastasin nimelt oma punktikontolt täiesti ootamatult täiesti seaduslikud 15 ainepunkti, mille heaks ma pole varvastki liigutanud (sellest mingi hetk võib-olla pikemalt). ja tänu oma seiklustele helsinki eeslinnade avarustel, sain ma ka raamatukogust peaaegu terve euro viivist kaela.


h