ma arvan, et see on üks päris hea pühapäev, kui saab kotti pakkida kilejope ja õuna ja apelsini ja veepudeli ja uksest välja astudes avastada, et kilejope oli ilmselt liig, sest on nii soe. ja siis raudteejaama platformil lõõskavas päikeses kümme minutit rongi oodata erinevaid riidekihte järjest maha koorides. linna jõudes jalutada läbi liivaste tänavate ja mööda tänavakohvikutest, kus inimesed õndsalt peesitavad. sadamasse saabudes avastada, et laevani on veerand tundi aega ja koos nicolas'ga jäätiseputka juurde kõmpida ja ühed jäätised teha (tema metsamaasika ja mango-meloni pallidega, mina pirnipalliga). terve viieteistminutise laevareisi praami katusel istuda ja mitte ära külmuda (veidi jahe hakkas küll, aga see oli marginaalne). suomenlinnas jalutada mööda hiilguse kaotanud, aga siiski väärikast kirikust ja vanade kindlusemüüride ääres ja vaadata üle sealsamas seisev allveelaev ja siis minna sinna, kus suvel on supelrand. lihtsalt pikutada päikese poolt soojaks kütetud kividel ja vaadata, kuidas teised inimesed hooaja esimest grillipidu peavad, kuidas ikka veel randa kattev lumi/jää silmnähtavalt taganeb ja arutada selle üle, miks kajakad karjuvad ja pardid kolmekaupa (kaks isaparti ja üks emapart) ringi ujuvad.


terve tagasitee sadamasse viiekesi jalgpalli omavahel veeretada ja tagasisõidulaevas ikkagi toas istuda, sest mere ääres on hoolimata kõigest jahe hakanud. bussiga koju sõita ja brownieseid küpsetada ja siis koos sõpradega neid ja pannkooke süüa ja siis veel natuke aega vesipiibu ümber istuda ja niisama mula ajada. ja õhtu lõpuks on päris hea, kui sa tunned, kuidas su nägu selle kevade esimesest päris päikesest õhetab ja käsivarre nahk lõhnab natuke mere ja natuke asfalti ja natuke maasikamoosi järgi.


h