mõned rõõmsad kokkusattumused ja pooleks aastaks helsinkisse (karge põhjala kants) tulles juhtud hoopiski smack middle ida-aasiat. lihtsalt sellepärast, et kellegi bürokraaditädi (võimalik muidugi ka, et onu) randmeliigutuse tõttu oled endale korterikaaslasteks saanud kaks maailmakõigevahvamat korea türdrukut.


tänaseks kutsuti neid (ja viimasel ajal kuulun mina sinna juurde) kellegi juurde koju õhtust sööma. sündmused ja aeg läksid oma rada ja kell kaheksa õhtul avastasin ma ennast ühest peaaegu metroo lõpp-peatuses asuvast ühikast koos kuue hiinlase, kahe taivanlase ja kahe korealasega mingit suust ja silmist tuld välja purskama ajavat hiina toitu söömast (keset lauda suur elektriline pott, mille sees see üliterav supp. sinna sisse loobiti aegajalt riisinuudleid ja lambaliha ja tofulehti ja salatit ja asju -- vähemalt ei teinud valgele rassile häbi ja sõin edukalt pulkadega. aitäh, tsink plekk pang). täiesti harjumatu-uskumatu olukord on olla seltskonna ainuke eurooplane, natuke klaustrofoobiat tekitav. kuigi praktilised oskused selles vallas siiski täiesti puuduvad, kulub praegu see aasta aega jaapani keele õpinguid täiesti marjaks ära. teen vähemalt hiinlastel-jaapanlastel-korealastel vahet ja ei eelda, et nad kõik ühte keelt räägiksid või midagi.


selles mõttes ei olnudki tegelikult nii üksi, et kui kõik need hiinlased omavahel hiina keelt rääkima hakkasid, peaaegu kohe ja lõpuni välja, siis polnud ma ainuke, kes mitte essugi aru ei saanud. young eun ja shin ae imestasid ka pärast, et huvitav, miks nad üldse välismaalasi kutsusid. see, et hiinlased rahvusvahelises seltskonnas omavahel süümepiinadeta hiinat panevad, pidid väga tavaline olema.


h